pildiblog by Remo Savisaar

Talvest-kevadeni võis aeg-ajalt mu blogis näha pilte kodukakkudest, kelle näol oli tegu paariga. Olen neid vahepeal vaikselt tundma õppinud, püsides eemal, kuid vaateväljas. Aeg on möödunud linnutiivul, kuid viimased kuud on olnud väga vaiksed. See vaikus on aga petlik, sest siis, kui väljas on juba nii pime, et midagi näha ei ole, muutuvad kakud häälekaks. Minu esimesed käigud, tuvastamaks kas kodukakud on maha saanud pisiperega, leidsid aset vahetult päikeseloojangu eel. Ei õnnestunud mul siis näha ega kuulda ühtegi kodukakku – justkui neid ei olekski seal. Mõtlesin, et paar on, aga kas tõesti nad ei pesitsegi?!

Kuna kodukaku näol on tegu tõelise öökulliga, kes on aktiivne just öösel, läksin järgmisel korral sinna alles südaööl. Nüüd sain viimaks kinnitust, et miskit siiski toimub! Siit-sealt kostus uusi helisid, piuksatusi, toidumangumishäälitsusi. Mul oli äärmiselt hea meel, et nad siiski pesitsevad! Heli järgi oli kuulda vähemalt nelja erinevat kakulast.

Järgneval õhtul kulus mul ligi poolteist tundi, mille jooksul jõudsin üle vaadata oma poolsadada puud, kuni viimaks märkasingi üht kakulast! Järgmisel õhtul aga juba kahte ning … ka kolmas oli sealsamas! :) Tänaseks päevaks tean, et kakulapsi on vähemalt viis! :)