pildiblog by Remo Savisaar

Nädalavahetusel varitsesin kraavis olles suuremat metskitsedest koosnevat karja, kui ühtäkki ilmus minu vaatevälja rebane.
Ootamatult oli ta sattunud minust vaid paarikümne meetri kaugusele. See reinuvader oli aga täis mängulusti ning kargles
nagu metskitsetall, kelle jalad ei kuulanud sõna. Ilmselgelt oli see rebane ülevas meeleolus. See oli väga tore vaatepilt!
Eks nüüdseks ole rebaste jooksuaeg jõudnud ka lõpusirgele.

Ootasin pikalt hetke ja mõtlesin, kas ja kuna päästikule vajutada. Viimaks tegin pildid ära, jäädes rebasele muidugi koheselt vahele. Õnneks ei pagenud ta eemale nagu püssikuul, vaid muutis lihtsalt oma liikumise suunda. Mind pidas ta vaid kahtlaseks objektiks, kellest oli mõistlikum hoiduda. See omasoodu tegutsev rebane püsis minu vaateväljas ka pool tundi hiljem.