pildiblog by Remo Savisaar

Eile õhtul oli mul taas rõõm kohtuda mägraga. Esmalt märkasin teda ootamatult loomade sissetallatud metsarajal, kus mäger ühtäkki minust vaid viie-kuue meetri kaugusel oli. Tardusin soolasambaks. Mäger mind ei märganud ning ajas omi asju. Pilditegemiseks mul seal võimalust ei tekkinud ja hetk hiljem suundus mäger metsarajalt tihtinkusse. Tema tähelepanu kõitis vanalt talukohalt kostev heli – toitu manguvad kakulised – sinna mäger suunduski. Kõrge taimestiku tõttu ma seal aga mäkra enam ei näinud, kuigi tema kohalolu oli tajutav. Taimestik liikus ning noored kakud saatsid pilguga mäkra. Uus kohtumine leidis aga aset kolmveerand tundi hiljem ja umbes viiesaja meetri kaugusel esimesest kohast. Päike oli selleks ajaks juba ammu loojunud ning metsas oli juba päris pime. Sellel korral õnnestus mul väikese etteplaneerimisega saada ka üks meeleolukas pilt, mis meie kohtumist meenutama jäi. Pildile jäi ka juba märke peagi saabuvast sügisest.