Ekslen laial lagendikul. Tean küll oma sihti ning liigun selle poole. Vähemalt nii arvan teadvat. Tegelikult aga ekslen.
Nähtavus on olematu. Lund tuiskab. Liigun silmad kinni, sest neid lahti hoida on valus.
Lund tuiskab, horisontaalselt, otse näkku, silma. Lõpuks tunnen – sadu lakkab. Avan vaikselt silmad,
kuid näha pole veel midagi. Minna on veel palju. Üle laia lageda.
Vaikselt selgineb. Astun kustumatult nagu olen teinud seda juba viimased tunnid või päevad.
Olen väsinud ning samm on automatiseeritud. Enam seisma jääda ei saa. Lihtsalt ei oska.
Ja siis jälle see janu. Kahman käega taaskord lund ja panen suhu. See maitseb hea.
Astun. Astun veel. Olen omaette, oma mõtetes. Omas maailmas.

Ja siis, lõpuks, see paistab. Olen varsti päral. Seal, kuhu olin teel.