Luusisin ühel varahommikul Matsalu luhal ning otsisin põtru. Peagi jõudsin ühe suure roomassiivi serva, mille sügavusest kostus kaeblikku ohkimist. See oli armuvalus põdravana. Ikka ohh ja ohh. Peilisin välja põdra aimatava asukoha ja seadsin end allatuult. Seejärel mõtlesin end põdraks. Põdraks, kellel veri vemmeldab. Nüüd ohkisin ka mina. Ja ohkis ka tema. Üsna varsti muutusid ohked valjemaks – loom lähenes. Peagi tabas silm juba pilliroo tuttide liikumise. Natuke veel ja … seal ta oligi! Uhke põdrapull! Turjakas põdravana väljus roostikust – ahh, see oli ilus ja võimas loom!

Vaatasime põdravanaga mõned minutid tõtt, kuni ta otsustas, et aitab küll. Sama rahulikult, kui ta oli roostikust väljunud, otsustas ta sinna tagasi minna. Kümmekond minutit hiljem võis taas kuulda ohkimist. Sellele ma enam ei vastanud.

Tags: Põder, Moose, Alces alces