Ekslen laial lagendikul. Tean küll oma sihti ning liigun selle poole. Vähemalt nii arvan teadvat. Tegelikult aga ekslen.
Nähtavus on olematu. Lund tuiskab. Liigun silmad kinni, sest neid lahti hoida on valus.
Lund tuiskab, horisontaalselt, otse näkku, silma. Lõpuks tunnen – sadu lakkab. Avan vaikselt silmad,
kuid näha pole veel midagi. Minna on veel palju. Üle laia lageda.
Vaikselt selgineb. Astun kustumatult nagu olen teinud seda juba viimased tunnid või päevad.
Olen väsinud ning samm on automatiseeritud. Enam seisma jääda ei saa. Lihtsalt ei oska.
Ja siis jälle see janu. Kahman käega taaskord lund ja panen suhu. See maitseb hea.
Astun. Astun veel. Olen omaette, oma mõtetes. Omas maailmas.
Ja siis, lõpuks, see paistab. Olen varsti päral. Seal, kuhu olin teel.
Aitäh!
Väga mõnus jutt lisab pildile kõvasti väärtust! Olen ise tihti hädas sellega, et ei suuda juttu pildile juurde lisada. Vahel ei oska isegi pealkirja välja mõelda! Lohutan ennast sellega, et üks hea pilt on väärt tuhat sõna ;)
Väga ilus, Remo! Ilusat aastavahetust Sulle!
Arvan,et mõni pilt võib-olla räägib tõesti iseenda eest, kuid selle pildi juures oli jutt VÄGAGI omal kohal –
see tõi silme ette kujutluspildi ! Kõike kaunist ja ole ikka teel …
… ja kohale jõuda ainult selleks, et jälle minna …
Beautiful!
Teelolek on vahel kohalejõudmisest olulisemgi. Head aasta lõppu!