Nädala alguses sai seigeldud põhjarannikul. Põnevaid kohti otsides ning valgust oodates jään tihti pimeda kätte.
Hämaruses peitub salapära ja see loob ka meeleolu. Kohapeal olles on emotsioonid sageli üsna laes. Eks teinekord
on natuke hirmus ka. Nii oli see ka selle pildi tegemise ajal. Vaid mõne sammu kaugusele jäi järsk,
paarikümnemeetrine langus. Sealt alt kostus aga ähvardav meremühin – seal lõi meri halastamatult
laineid vastu pangaseina. Minu retk oli juba lõpukorral. Autoni oli veel ligi poole tunni tee.
Ikka mööda närve kõditavat pangaserva. Sisemaa mehena pakkus see mulle aga võimast elamust.

Loodusfotograafia üks suur pluss ongi see, et satun kohtadesse (ja sellisel ajal), kuhu muidu naljalt juba ei satuks.