Olen igal kevadel ja suvel käinud passimas mäkru. Nii juba kuus aastat jutti. Kokku on neid käike olnud umbes 25 ringis.
Mäkru olen näinud aga vaid kolmel-neljal korral. Kahel korral püüdnud pildilegi, kuid need fotod on jäänud pelgalt dokumenteeringuks.
Ööloomadena on mägrad end näole andnud alles pilkases pimeduses. Teine probleem, seda siis vaid minu jaoks, on nende sealne elupaik.
See on ümbritsetud puudest, põõsastest, võsast ja muust taimestikust. Ühesõnaga hea varjatud elupaik.
Viimast valgust sinna juba ei paista. Ainuke lootus seal üldse loomi näha ongi kevadel, kui puud-põõsad pole veel lehtes ning rohurinne kesine.
Sellelgi aastal käisin seal passimas ja nüüd lõpuks naeratas mulle ka õnn! Sain omasoodu tegutsevaid mäkru jälgida ligi 15 minutit.
Vot see oli juba elamus! Pildidki said juba sellised, et neid võib teilegi näidata! :)
Käisin seal passimas ka järgmisel ning ülejärgmisel õhtul, nädal hiljemgi, kuid pidin taas tõdema, et mäkrade nägemine oli puhas õnn.
Tags: Mäger, Badger, Meles meles
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Pika töö tulemusena ka mägrad briljantselt poseerima õpetatud! Kannatlikkus viib sihile…
Vau, suurepärane!!!
Ütlematagi selge, et oli vaeva väärt.
Super! :)
Väga kihvt!
väga vahva ! :)
nii kihvt ilme tal :)
Vaatasin pilte ja kõik on nii vinge. Supertööd kõik! Mäger on ka ülivahva. Ta on ju lausa poseerib. Tänan sind ilusate piltide eest!
Odsa mis tore pehme mütakas (teeb plutitavaid häälitsusi) :D :D :D
Need kõrvad muudavad ta eriti muhedaks! :)
Nonäed, ja ongi. Mina muidugi ei jöudnud kaamerat haarata, kui elus ainsal korral mäkra nägin (eelmisel kevadel u samal ajal)…ja pole tykkinud rohkrem neid passima ka – just samal pöhjusel, väga ligipääsematu koht kaljude vahel, kus yhelt poolt on ca 5 m pystloodis sein. Aga moment oli lahe, kui tött vaatasime.
Väga hea töö.
Olen vestelnud mitmete jahimeestega (kes no ütleme nii, käivad ikka tavatult palju metsas) ja uurinud mäkrade kohta. Vaid üksikud on neid kunagi metsas näinud. Kes näeb elu jooksul oma silmaga mäkra (nö. juhuslikult) on õnneseen!
Ma olen näinud paar korda. Kord ema koos poegadega toiduretkel – see oli haruldane ja meeldejääv hetk.
Meie metsas on mägrad elanud üsna pikalt, vahepeal oli vaikus. Nende linnak ja käpajäljed reedavad neid.