Kui talvisel ajal on rebastel seljas olev kasukas imekena – puhas, hoolitsetud, kohev, särav ja läikiv, siis praegusel ajal enam mitte.
Välimus on hetkel teisejärguline, sest rebaseema on 100% pühendunud oma järglaste üleskasvatamisele. Enamus ajast kulub tal toidu hankimisele.
Vaadates nüüd aga selle rebase välimust, siis minu arvates on selles stiili. Üsna moekas “lõige” on :)

Siinsel pildil on hetk, kus rebaseema pühendas natukene aega iseendale. Jalutas vaikselt metsa all, tegi tasakaaluharjutusi langenud puutüvel ning nautis lihtsalt omaette olemist. Peale esimesi katikuklõpse piidles ta mind pikalt, kuid jalutas siis vaikselt eemale, nagu mind ei olekski. Seda tegin ka mina. Sellised sõbralikud kohtumised on meeliülendavad.

PS Praegu on aeg, kus mõned pildid (nagu ka see siin) tulevad kätte sõna otseses mõttes vere hinnaga. Passimist on palju ning sääsetõrjet kasutada ei saa, sest siis ei oleks varitsemisest enam tolku. Õhk on enamasti paks minu ümber tiirlevatest, näljastest sääskedest. Neid on sadu. Olemine on kohati piinarikas, kuid see käib praegusel aastaajal ameti juurde.

Tags: Rebane, Red Fox, Vulpes vulpes