Olin juba päikesetõusust saadik jälginud vöötkakku. Mina maa peal, tema aga kõrgel puu otsas. Vahepeal oli päev jõudnud õhtusse ning vöökakk istus jätkuvalt sellel samal puul. Ei ühtegi saagilendu, istumispuu vahetamist ega muud põnevat. Terve valge aja ta lihtsalt istus … nagu topis! Väljas oli juba üsna hämar ning selle päeva võis lugeda lõppenuks. Jäi üle vaid loota, et vast on homme rohkem õnne. Et pildi mõttes tegu päris nullipäevaga ei oleks, turgatas pähe üks mõte… Vaimusilmas kujutasin saadavat pilti juba ette ning “tulemus” meeldis mulle väga. Nüüd, viimasel hetkel oli vaja see mõte teha aga teoks! Läksin otse puu alla ning sihtisin alt üles. Vaatepilt oli täpselt see, mida olin endale ette kujutanud. Kakk ei teinud minust aga väljagi – eks selle kolme kuu jooksul oli ta minuga juba nii ära harjunud. Ootasin puu all sobivat hetke, kuid ajasin viimaks huuled prunti ja lasin kuuldavale väikese piuksu. Olin hetkeks köitnud kaku tähelepanu. Nii sündiski selle päeva esimene ning ühtlasi ka viimane pilt.
Tags: Vöötkakk, Hawk Owl, Surnia ulula
hiilgav. 300se toruga?
Jah, 300ne obje ning 1,4 telekonverter oli ka vahel.
võtad amatöörilt igasuguse tuju metsa linde passima minna :)))
Väga lahe pilt! :) Ja mõnus veste asja juurde…
Ai kus hirmsasti tahaks ka ise sellist tegelast kohata…see pilt tuletab meelde..et tuleb jätkata kodutööd:)
She looks so happy to see you !!
Väga mõnus asjakohane jutt.Hea teada,et 300-ne toru ja 1,4 konverter.Ja,et piksu peale vaatas.
Hahahhaaa, täiega äge pilt ja lugu ka juures! Mu päev muutus kohe tükk maad helgemaks. :D
Üks piuks ja pilt on soo –
kakk vaatab – Remo – OO!
:D :D :D
(ei suutnud vastu panna vemmalvärsi kiusatusele :D )
Mõnusalt teistsugune pilt! Kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Peab olema lihtsalt leidlik ;)