Tags: Põder, Moose, Alces alces, Elk
Põder, Moose, Elk, Alces alcesOctober 24th, 2014 by Remo Savisaar | Filed under Mammals / Imetajad . |
   
|
Autor
|
|
Arhiiv |
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Oi, Remo, palun lugu selle pildi juurde, pliispliispliis!
Jaa, ikka saab! Püüan täna-homme selle siia kirja panna! Kannatust! :)
:)
Niih, lugu järgmine.
Ühel külmal, tuuletetul ja päikesepaistelisel päeval sai paika plaan minna kammima Emajõe-Suursoo ääreala. Lootsin, et sellel päeval võiks kohata põtru ning ehk ka värbkakku, sest ilmastikutingimused olid just need õiged. Kohe esimeste loomadena saigi alal kohtatud kaht noorukist põtra, kes paraku juba kaugel olles eemale ära läksid. Suundusin vaikselt edasi ühte oma värbu kohta (kokku on mul neid seal alal 3, linnulennult ühest kohast teise ~4km). Tuttavat rada tallates otsustasin sellel korral teha väikese kõrvalepõike, et vaadata kuhu üks teeots viib. Aimasin, et juu see kusagile loomade söödaplatsini viib, kus kindlasti ka jahipukk ja muu juurdekäiv. Nii ka oli. Leidsin eest jahipuki ning haagissuvila. Seisin vaikselt seal metsaservas ning mõtlesin endamisi, et tea, kas keegi ka haagissuvilas sees on. Kahtlesin selles, sest sinna viivad jäljed olid vanad. Seejärel libistasin pilgu vaikselt üle metssigadele mõeldud söödaplatsi ning vajusin mõttesse. Ühel hetkel kuulsin aga krõpsatust vasakult poolt ning pöörasin kohe oma pilgu sinna. Esmalt ei näinud justkui midagi. Võibolla oli see oks, mis puult pudenes? Ei, see oli natuke teistsugune heli. Kammisin pilguga edasi, kuni ühel hetkel siis märkasin! Põder, siinsamas! Asusin kiirelt otsima sobivat võttenurka, et loom paremini välja paistaks. Teadsin, et palju aega mul pole, sest ühel hetkel saab ettevaatlikus uudishimust võitu ja loom lahkub. Leidsin kiirelt sobiva võttenurga ning jõudsin teha paar pilti, kui kaamera aku tühjaks sai. Nagu ikka, siis kõige “paremal” ajal! Mõtlesin juba, et okei, pilti ma nüüd siit selle tõttu ei saagi. Teine kaamera oli mul seljakotis ning sealt oli vaja kiirelt (kuid sujuvalt, looma mitte hirmutades) kätte saada kaamera aku. Jõudsingi akude vahetuse ära teha ning pildistamist jätkata. Kõik manuaalse fookusega, lootes, et mõne pildi puhul ka teravusega täkkesse taban. Nii õnneks ka läks. Vahepeal selgus, et sellel põdral oli ka kaaslane. Kõgiest kümnekonna meetri kaugusel, kuid peidus tihedama lehtedekardina taga. Loomade avastamisest oli nüüd möödunud ehk 2-3 minutit, kui põdra kaaslane vaikselt eemale hakkas astuma. Talle järgnes ka seesama põder. Viimaks olidki nad ühel hetkel mu vaateväljast kadunud. Mina suundusin aga edasi metsasihile, kus leidsin eest juba uued loomad – metskitsed.
Ahjaa, ka värbkakk sai sellel õhtul ära nähtud :) (Eilne pilt blogis).
Väga vahva igatahes, ja eriti hea, et nad ei peljanud su siblimist, olgugi vaikset, akude vahetamisel. Mul oli kord umbes sarnane moment metskitsega, kel kaks täpilist talle. Ma küll ei pildistanud neid, vaid lihtsalt korjasin metsmaasikaid, ja neid nähes muidugi tardusin. Nad olid umbes 15 meetri peal. Tükk aega vahtisime tõtt, plutid ei saanud muidugi midagi aru, aga viimaks viis mamma nad metsa varjule, vahtisid sealt puude alt hämarusest veel tükk aega. Vaevalt 10 minutit tagasi olin just näinud ligidalt sookurge roostekarvalises hommikuudus, kui päike tõusis umbes kella viie paiku juulikuus, samuti ootamatult tema vaatevälja marssides (läksingi hüüdmise peale). Olin just (kell kaks öösel) saanud 16 ning need nõiduslikud kohtumised olid parim sünnipäevakink mu elus :)