Aastavahetuse raketisajus mõtlesin õudusega, mida küll linnud ning loomad tunnevad ja mõtlevad – sõda on lahti?! Aasta teisel päeval suundusin tervitama oma kodukakku. Väike ärevus ja hirm hinges. On ta ikka alles? Jah, oli alles küll! :) Istus stoilise rahuga pesaõõnsusel ning nautis päikesepaistet.
Tags: Kodukakk, Tawny Owl, Strix aluco
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Great shot! Light and composition is great.Congratulation! Can you put it in larger format for wallpaper? Wish you Happy New Year,good health and happines all the year,lot of great shots,and some awards of course.
bien vu
Mina mõtlen seda alati pärissõdade korral. Kunagi jooksis Kesktelevisioonist pühapäevahommikuti saade “Teenin Nõukogude Liitu,” mida mu vend alati vahtis, ja ma juhtusin nägema, kuidas tankid õppustel kimasid metsast läbi või puisniitudelt – noori kaski hoolimatult roomikute alla tallates, või kui kuulipildujatest lasti, siis ikka lehe-oksa-okkapuru lendasid, kui puuvõrasid maha niideti või vigastati.
See tundus mulle juba lapsena niivõrd kohutav (tarbepuidu raiumine on ka kole, kuid siiski mõistetav, eksole) ja mõttetu, et mul hing valutas alati sees. Või kui ma loen praegugi meediast, kuidas mingil lollakal Erna retkel või Kaitseliidu õppustel, mida korraldatakse täpselt metsiste pulmade või karude talveuinaku ajal, või lausa looduskaitsealal, on jälle linnud lolliks aetud ja poegadega emakarud üles äratatud. Siis tahaks võtta kohe ühe suure raske Kalevipoja-nuia ning neid organiseerijaid ja otsustajaid “kolkida kolkimise viisi,” nagu ütles Luts. Et kas tuleb mõistus p…st pähe või ei.
Vietnami sõja ajal džungli põletamine ja Aafrikas kodusõdade ajal gorillade-lõvide-elevantide jt loomade tapmine jääb natuke kaugemaks, aga on siiski sama valus kui meie oma Eestimaise looduse hävitamine sellisel debiilsel kombel.
Aa, ja kolmas moment nende õppuste ja metsalangetamiste puhul on kotkaste pesitsusalal ja -ajal. No et õkva külje all, ja siis, kui pisikesed pojad pesas, kes siis surnuks nälgivad, kuna vanalinnud on minema hirmutatud.