Kakud on üheks minu nõrkuseks ning möödunud nädalal oli mul suur rõõm vaadelda põgusalt karvasjalg-kakkusid.
Minu esimene “kohtumine” karvasjalg-kakuga leidis aset 2013 aastal, kui sai tehtud tutvust lendorava elupaigaga.
Toona õnnestus mul kuulda isase laanekaku territooriumihüüdu ja näha lendoravat. Nüüd sai kauaoodatud kohtumine laanekakuga teoks sõprade abiga! :)
Laanekakud on tõelised öökullid, kes muutuvad aktiivseks alles siis, kui metsas on võimust võtnud hämarus. Seegi pilt sündis alles pärast kella kümmet õhtul.
Karvasjalg-kakud on levinud hajusalt ja ebaühtlaselt üle kogu Eesti, enamlevinud Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa metsades. Nende arvukus meie metsades on aga langusel ning selleks on mitmeid põhjusi. Üheks olulisemaks peetakse vanade loodusmetsade (lage)raideid ja suurte õõnsate puude kadumist metsamaastikust.
Möödunud arvukuse hinnangu (2003-2009) järgi oli Eestis 200-400 paari laanekakke. Paraku viimase arvukushinnangu järgi on meil alles hinnanguliselt 100-200 pesitsevat laanekaku paari. See on karm langustrend.
Tags: Laanekakk, Karvasjalg-kakk, Tengmalm's owl, Aegolius funereus
Vot see on ka tore kakuke. Kui peaks pingerea koostama, siis 1. oleks kassikakk, 2. lumekakk, 3.-4. kodukakk ja habekakk. Aga see kakuke on midagi kodukaku taolist, ilmselt siis habekakk jääks 5. kohale.