Lapimaa, Põhja-Soome. Finnish Lapland, Northern Finland.
Selja taga oli juba mitu pildisessiooni. Viimane, kell pool 9 õhtul aset leidnud pildistamine pimedas sai tehtud eesmärgiga jäädvustada virmalisi. Pildile jäi aga üsna kesine virmaliste kuma. See ei olnud see mäng, mida loodetud sai. Pärast täpselt tund aega müstiliste kujude vahel seiklemist ja motiivide otsimist, sai võetud suund tagasi pisikesse majja, mis kõige selle keskel asus. Jätsin fototehnika õue külma kätte, eemaldades vaid aku. Küpsetasime õues lõkkel sõpradega mõned vorstid ning seadsime end majja sisse. Olud olid askeetlikud ning ruumi nappis. Magamiskohti puulavatsitel külg-külje kõrval kuus, meid oli aga kokku seitse ning hiljem kaheksa. Neli eestlast, kolm soomlast. Magati põrandalgi. Voolu mõistagi polnud ning majas tuli valvata ka tuld, et külm eemal hoida. Väsimusest langenud kaaslased hakkasid peagi müristama, nagu oleks väljas äike. Ennetavalt olin kaasa võtnud kõrvatropid, et natukenegi magada saaks. Uni saabus ruttu. Järgmine hetk ärkasin unesegasena, kus sõber helendava telefoniga mu nägu valgustas. Pilt selgines ning helendavale telefoniekraanile joonistus motiiv virmalistest. Nägin, et sõber seletab midagi, aga ma ju ei kuulnud. Sain aru, et väljas on tugevamad virmalised. Vaatasin uuesti tema pilti, võideldes samal ajal suure väsimusega. Olin ju veel poolunes. Väsimus sai ikkagi võitu ja ütlesin, las olla. Andes mõista, et mina ei lähe pildistama. See jäi mind aga painama – minna või mitte minna? Selleks me ju siia tulnud olimegi. Peaegi olime kõik riides ja valmis. Vaatasin kella, see oli saamas pool kaks öösel. Läksime välja. Väljas oli külm. Väsimus takkaotsa. Ajasin lumeräästad jalga ning suundusin tagasi mäele, tuttavate lumekujude vahele. Tõepoolest, virmaliste mäng oli nüüd juba tunduvalt uhkem. Nüüd sai seal seigeldud juba poolteist tundi. Oli vinge öö. Kell kolm öösel tegin viimase pildi ja suundusin tagasi majja. Järgmine äratus oli juba nelja tunni pärast. Taaskord võitlesin väsimusega – kas minna päikesetõusu pildistama või mitte. Väsimus ütles, et EI! Maga, puhka! Aga … muidugi ma läksin. Me kõik läksime. Ja see oli muidugi ainuõige otsus!
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 19 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Fantastiline! Tähistaevas on üks selline maagiline ja meditatiivne pilt (tule, pilvede ja voolava vee või mere kõrval), mida võib lõputult vaadata. Minu kaks kõige tähisemat kogemust olid sellised, et esimesel käisin teises linnaotsas piima toomas, õhtul suht hilja talvisel ajal, ja siis tagasi tulles no kasvõi käi ninali, sest taevas oli selline, et muudkui vaata. Teine oli aga Leedus, esimesel kursusel ja viimasel õhtul, kui me seal õunu olime korjamas kolhoosis – vaat niiiii palju tähti ei ole mina elus ei enne ega pärast seda näinud.
Ja see tuletab meelde Tolkieni haldjad, kes ärkasid – muide vist kusagil kohe Uuralite taga, kui kaarte uskuda – ja esimene asi, mida nende silmad nägid, olid tähed. Ja tähevalgus sisenes nende silmadesse ning jäi sinna pidama – millele hiljem lisandus Puude valgus, niiet inimesed ütlesid – need hirmsad valgete silmadega olendid. Aga mina eelistan säravaid silmi, selliseid, millest paistab välja elutarkus, huumor ja headus – ja vist see ongi see tähtede sära. Et tähed tuletavad meelde sellised särasilmad. Ja nii nagu võib uppuda mõne inimese silmadesse, nii võib uppuda ka sellisesse tähistaevasse.
Aitäh sellise pildi eest, see öine valvamine tasus ära kuhjaga!
Aitäh selle (ja teiste) kommentaaride eest! :)