

Sellest kohtumisest on möödunud nüüd üle kahe nädala. Ühel varajasel hommikul, kui ainuke kaasasolev mälukaart oli juba täis pildistatud, märkasin ~300m eemal miskit toimetamist. Mõtlesin, et metssiga(suur, pruun). Lähenedes sai aga asi kohe selgeks - karu! Tegin eemalt mõned pildid(6 kaadrit oli veel jäänud) ning mõtlesin, et kas need siis jäävadki mu parimateks. Varusin aega ning asusin hiirvaikselt hiilima. Tuul oli soodne. ~30 minutit hiljem olin 40m kaugusel kohast, kuhu mesikäpp hiljuti sisse oli põiganud. Jäin ootama ning lootsin, et ehk annab veel näole ja väljub samast kohast. Mõõdus minut... viis... 10... ja siis ta tuli! Suunaga otse minule. Millalgi ronis välja ka teine, mille peale esimene seisatas, teist vaatas ning teda järele ootama jäi. Kuna jutt on pikk, siis -> järgneb! Tuleval nädalal võib siit pildi alt järge lugeda.


Järg: Olles kaaslase järele oodanud, läheneti koos veel paar sammu. Järgneval hetkel märkas lõpuks tagumine karu, et teepeal on kahtlane, kükitav tomp. Selle peale seisatas ka esimene. Minu paremaks nägemiseks tõusis tagumine mõmmik kahele jalale, muutudes nii parajaks mürakaks. Tegin pildi, kuid mõmmik ei tahtnud kaadrisse ära mahtuda. Keerasin objektiivi portree formaati ning nägin, kuidas püsti seisnud karu paremale ära kukkus. Selle peale tõusis püsti veel nejal käpal olnud karu. Peas vasardasid juba igasugused mõtted. Karu laskus ning astus veel paar sammu lähemale, ületades sellega napilt minu nn taluvuse piiri. Lõpuks järgnes temagi kaaslasele. Ega palju puudu ei jäänud, kus ma oleksin pidanud midagi ette võtma. Arvatavasti oleksin esmalt kõnetanud ning kui selle peale oleks mesikäpp veel alles olnud, oleksin teinud kurjemat häält, püsti tõustes ning end suuremaks tehes. Kõik lõppes hästi, rahumeelselt. Tore kohtumine oli :)