Eilegi panustasin lõotalve jäädvustamisele. Ilm oli muidugi juba palju ilusam – soe päike paistis ja lumigi oli enamuses sulanud.
Külastasin sama kohta, kus leidis kohtumine punarinnaga. Nüüd tuli juba tõdeda, et punarindasid oli ohtralt.
Vaadates veel allesjäänud lund ja mõeldes, et eelnevatel soojadel päevadel olin näinud ka liblikaid, käis peast läbi mõte,
et oleks tore mõnd liblikat kohata. Õhk oli siiski veel jäiselt külm ja see mõte vaid mõtteks jäigi, kuni ühel hetkel vaatasin
imestusega, et “Vau! Liblikas lendab!”. Jäin teda saatma ja ootasin, et kohe ta maandub! Maanduski – aga puu otsa! Maapinnast
nii 5 meetri kõrgusele. Jah, miks peakski ta lumisele maapinnale maanduma?! Minu rõõmuks? No tore oleks see ju küll!
Liblikas lumel – sellist pildimotiivi mul vist polegi. Olen küll unistanud karust lumel, Eesti oludes, aga ega siis liblikas kehvem pole.
Kirju liblikas, kelle puhul mõtlesin, et kas see on nüüd koerliblikas või hoopis pajuliblikas, istus aga jätkuvalt kõrgel puu otsas.
Püüdsin teda siit ja sealt nurga alt pildile püüda ning siis suutsin ta unustada. Minu tähelepanu köitis hoopis laulev punarind.
Paarkümmend minutit hiljem, aga näen, et liblikas lendab taas! Ja vot nüüd oli mul õnne, ta maandus maha! Mitte küll lumele, aga maapinnale,
kus sain siiski pildid, millel on näha, et lumi on ümberringi. Talletades seda hetke ka telefoniga (pilti näeb peagi minu Instagrami kontol) läks
aga liblikas taas lendu, tiirutas natuke ja maandus uuesti. Sellel korral lumel! Oh seda rõõmu – lootsin, et ehk ei piirdu see nägemine pelgalt mälupildiga
ja saan selle tabatud ka fotona – nagu näete, siis see ka õnnetus. Taas üks väike, kuid õnnelikuks tegev rõõmukild eilsest päevast.

Tags: Valgetähn-pajuliblikas, Yellow-legged Tortoiseshell, Scarce Tortoiseshell, Nymphalis xanthomelas