pildiblog by Remo Savisaar

Olin eile pärast kümmet õhtul vaikselt liikumas tagasi auto juurde, kui märkasin kiviviske kaugusel toimetamas mäkra. Kükitasin kiirelt maha ning seadistasin kaamera pildistamiseks valmis. Valgust nappis, seega kasutada tuli pikemat säriaega. Ma ei jõudnudki veel mõelda, kas ja kuidas talle läheneda, kui mäger mulle ise sellise kiirusega lähenes, et järgmine hetk oleks ta mind pikali jooksnud! Nägin, et nüüd küll viimane hetk, enne, kui ta on mulle nii lähedal, et ma enam pilti teha ei saagi ning laususin: “Oota-oota!” – mäger seisatas ja jäi kuulama, mis see oli? Nüüd oli minu kord – lasin sarivõttega valangu pilte, lootes, et sinna sekka ka mõni terav satub. Järgmine hetk otsustas mäger, et jätkab teekonda. Langetasin vaikselt kaamera. Mäger lähenes mulle napi kahe meetri kaugusele ning nuhutas uuesti õhku ja vaatas mind. Mõistes, et seis on pigem kahtlane, keeras ta otsa ümber ning mõne hetkega oli mäger juba paarikümne meetri kaugusel, heites sealt veel ühe pilgu ja kadudes siis kõrgema heina sisse. Jätkasin minagi oma teekonda, nähes veel viimast korda mäkra, kes mind heina seest takseerima oli jäänud, kuniks ta uuesti rohelusse kadus.