Plaanisin juba eelmisel nädalal külastada oma jäälinnu paika, et näha, kas linnud on ehk juba pesitsuspaika naasnud. See on paik, kus olen nüüdseks jäälinde jälginud juba 16 aastat. Igal kevadel on nende saabumine pesitsuspaigale nihkunud üha varasemaks. Pärast kolme tunni täitumist varjes, ei olnud ma linde veel näinud ja motivatsioon oli kadumas. Neljandal tunnil nägin viimaks linnud ära, kellest üks ka minu lähedal ära käis. Kõik see kestis loetud 6 sekundit. See kuus sekundit oli aga korralik motivatsioonisüst. Varitsesin edasi ja nägin neid üha tihedamini. Viimaks, kuuendal tunnil nägin mõlemit lindu väga lähedalt! Umbes 4 meetri kauguselt. Emaslind, kelle alanokal on punakat värvi, jäi minu lähedusse pikemaks ajaks istuma. Peagi hakkasid jäälinnud omavahel suhtlema ning kuulsin, kuidas isaslinnu piuksumine üha valjenes. Isaslind oli kaugemalt saabumas. Ootamatult maandus ta kalaga emaslinnu kõrvaloksale, mille peale emaslind end ümber keeras ja kala haaras. Isaslind lahkus koheselt. Kogu see kingituse üleandmine kestis loetud 2-3 sekundit. See hetk õnnestus mul ka tabada ja vedas, et linnud ikka kaadrisse ära mahtusid, kuna antud pilti lõigatud ei ole.
Kuue tunni peale kokku kogunes umbes 4 minutit, mis said veedetud jäälindude seltsis.
Tags: Jäälind, Kingfisher, Alcedo atthis
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 15 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).