Alutaguse rahvuspark, Alutaguse National Park.
Vereta Jahi viimasel hommikul olin sõitnud väljavalitud võttepaika, kus õnnestus kuulda rukkirääku. Võtsin hoo maha ja jäin kuulama. Seal rääkus ka teine rääk! Üks ühelpool ja teine teiselpool kruusateed. Tundus, et see võiks olla just see koht, kuhu varitsusse jääda ning ehk näitab üks rivaal end teisele. Hiilisin autost välja ning jäin varitsusse. Plaan töötas ning ühel hetkel märkasin, et taimestik liigub – see pidi olema rukkirääk! Seejärel nägin teda vilksamisi ja kadunud ta olig! Varitsesin edasi ja lootsin, et ehk ikka näeb veel. Keskkond oli kena, mõnusalt kastemärg. Mul oli õnne, sest nüüd peatus ta viivuks ja pilt saigi tehtud.