Tags: Brown Hare, Halljänes, Lepus europaeus

Mõtlesin ühel päeval, et panen põlluveerele üles kuulutuse – “Otsin halljänest, fotomodelliks. Kuulsus garanteeritud!”. Juba järgmisel päeval tabas mind suur üllatus, kui põlluveerel mitmeid jäneseid märkasin. Uudis oli levinud ja lisaks jänestele oli kohale tulnud ka teisi metsaelanikke. Valisin siis sobivama jänese välja ja palusin tal otse objektiivi vaadata. Jänes ei teinud väljagi. Kordasin oma palvet ja alles siis mõistsin, et ta ju vaatabki otse.

Kui nüüd kõik aga ausalt ära rääkida ja lühidalt kirja panna, siis ettevõtmine ise oli pikem ja põhjalikum. Olin juba paar päeva järjest silmanud ühe põllu ääres külitavat jänest. Kaugelt nägi ta välja nagu üks põllul olevatest suurtest munakividest – neid oli seal mitmeid. Eks jänes arvatavasti selle peale mängiski ja kui ma ei oleks binokliga uurima asunud, oleks ta munakiviks jäänudki. Vaatamata jänese heale sulandumisele ei kaotanud ta valvsust ja nii ei õnnestunud mul talle lähemale kui 50m pääseda. Ikka märkas ära ja pani kalpsates eemale.

See oli vist kolmandal või neljandal päeval, kui appi oli tulnud raju tuul. Tegin jänesele lähenedes korraliku ringi läbi põllu ääres oleva metsa. Tugev tuul elimineeris heli ja ka lõhna pärast ei pidanud enam muretsema. Lähenesin jänesele allatuult. Vaatamata tuulele oli aga
sääski nagu murdu. Närv oli viimaste tõttu ikka väga pinges. Viimased 15m metsa läbisin roomates. Rohurinne oli tihe ning ulatus rinnuni. Nähtavus olematu. Meetrid vähenesid ja arvestatud oli nii, et kui ma nüüd välja jõuan ja jänes vahepeal liikunud ei ole, jääb meid lahutama alla 15 meetri. See on juba päris OK kaugus. Varsti libistasingi objektiivi läbi rohurinde ja vaatasin jänest juba läbi pildiotsija. Sain esimesed pildid tehtud. Otsustasin vaikselt edasi roomata. Kuna pool tundi varem oli tublisti vihma kallanud, siis edasine tee pani mõtlema, et kas asi on vaeva väärt. Nimelt oli järgnev maa mõnusalt porine ja kujutasin ette et saan 1-2m poris roomata, kui jänes pihku itsitades vehkat teeb – jättes minu, porikäki, pika ninaga. Otsustasin aga, et mis seal ikka. Proovib. Edasine roomamine oli juba nii, et sammuke lähemale, paar võtet ja olin leppinud olukorraga, et iga järgnev liigutus jääb viimaseks. Kümmekond minutit hiljem olin jõudnud jänesele juba nii lähedale, et pildiotsijas oli jänes karbis. Vaatasin teda niisama ja tegin vaikselt juttugi. Aega kulus, kuni ühel hetkel vaatas ta justkui imestunult, et mida kuradit – vahepeal on miskit kahtlast siia tekkinud?! Selle peale ajas ta end püsti, ringutas ja tuli asja uurima. Liikus hüpeldes paremale, siis jälle vasakule. Tuul mind õnneks ei reetnud, kuid jänes polnud pime. Ta nägi, et tegu on siiski millegi/kellegi kahtlasega ja otsustas mulle ikkagi täisringi peale teha. Mina püüdsin end samal ajal sujuvalt kaasa keerutada, et ta mind täies pikkuses ära ei näeks. Eemalt vaadatuna võis see üpriski koomiline välja näha. Reageerisin tema liikumisele nagu
kompassinõel. Tuul andis mu aga lõpuks välja ja jänes kalpsas ohutuse mõttes kümmekond meetrit eemale. Heitis sealt veel paar pilku ja traavis siis ära metsa poole, sukeldudes lõpuks rohurindesse. Ajasin end püsti ja vaatasin oma riideid – jaa, ilus mudakäkk.
Vähemalt sellel korral sain pildid kätte :)

Tags: Brown Hare, Halljänes, Lepus europaeus