Viimastel aastatel on mul ilvestega tublisti vedanud! Eks ka tööd ja vaeva ole selle nimel nähtud ja tehtud, kuid alati on õnnel oma osa!
Möödunud nädalavahetusel müttasin Järvamaal, võttes osa Vereta Jahist. Minu jaoks oli see uus piirkond, kus ma varem pildistamas käinud ei olnud. Sestap oli seal ka raske orienteeruda, kuid eks sisetunne ja nina juhatas mind siia ja sinna. Kohe esimesel õhtul õnnestus pildile püüda mäger – see oli hea algus! :) Järgmine päev läks mul aga vett vedama – olin kusagilt üles korjanud koleda kõhuviiruse ning vaevlesin halva enesetunde ja nõrkuse küüsis. Viimase päeva varahommikuks oli tervis niipalju paranenud, et leidsin jõudu teha veel viimane varahommikune käik. See tähendas äratust 3:30.
See retk viis mind seiklema metsa, heinamaale, põllule, rappa ning jõgede ja kraavide äärde. Päeva tipphetk tuli aga hoopis maanteelt!
Olles tagasiteel märkasin nii 800m eespool liikumas üht looma – kuna loom oli eemaldumas ning tagantvaates, n-ö. ühe kriipsuna siis tekkis kaks mõtet: ilves või metskits! Kuna loomake jalutas teepeal ja metskits enamasti ületab teed, siis jäi sõelale ilves. Tõmbasin autol tuled kustu ja hoo maha. Kulgesin nüüd vaikselt üha lähemale: 500m, 450m, 300m, 250m, 200m – siin otsustasin keerata autol külje ette ning teha vähemalt üks tõestuspilt! Pilt tehtud, märkas autot ka ilves, kes kiirendas natuke sammu. Jälgisin looma kehakeelt ning otsustasin võtta vahemaad veelgi vähemaks -> 150m, 100m, 50m ja keerasin taaskord autol külje ette. Õnneks sellel maanteel varahommikul liiklus puudus, seega oli võimalik sooritada selliseid manöövreid. Nüüdki sain pildi tehtud ning lootsin, et loom kas jätkab teed või ületab selle, liikudes paremale. Kuna taustale jäi looklev tee, siis oleks saanud siit hea pildi – vaja oli vaid looma rohkem profiilis, teed ületamas. Peas oli mul see pilt juba olemas.
Hetk hiljem otsustaski ilves ületada teed just seal! Saingi soovitud hetke kinni püütud. Edasi suundus ilves kraavi ja kadus sealt metsavarju. Passisin eemal ja sõitsin siis vaikselt lähemale. Kammisin pilguga kraavi ja seejärel tihedat metsa, kus nähtavus oli piiratud. Ei midagi! Kordasin seda, kuid jätkuvalt ei midagi! Varasemast kogemusest teadsin, et ilves võib olla ikka veel siinsamas, aga tema peitumisoskus on lihtsalt perfektne. Ootasin. Otsisin. Ootasin. Ja siis äkki märkasingi ilvest väljumas kraavist ja liikumas vaikselt mööda põlluserva! Ilves liikus kindlal, kuid hiilival sammul üha edasi. Minu pilk ilvesele oli naelutatud ja ootasin vaid hetke, millal ilves paremale vaatab, et pilt ära teha. Kui ilves oli jõudnud juba kaugemale, otsustas ta maha istuda. Nüüd ootasin vaid hetke, millal ilves minu poole vaatab. Saingi pildi tehtud! Jälgisin teda niimoodi minuteid, kuid lootsin ja unistasin, et saaksin väljuda autost, laskuda loomaga samale tasapinnale ja liikuda samamoodi kraavi äärt pidi lähemale – nii saaksin pildile ka hea esi- ja tagaplaani. Tuule suund oli soodne, jäämaks lõhnade mõttes ilvesele märkamatuks. Ootasin sobivat hetke ja avasin vaikselt auto ukse. Libistasin end välja, hoides pilgu ilvesel ja lugedes tema kehakeelt. Nii ilvese pilk, kui kõrvad olid suunatud minust eemale – kasutasin seda võimalust ja sain viimaks samale tasapinnale. Tegin taaskord mõned pildid. Ilves keeras vaikselt pead, kuid ei vaadanud minu poolegi. Uuesti olid tema kõrvad ja pilk suunatud teise suunda. Nüüd liikusin vaikselt kükalkõnnis paar meetrit vasakule, üha lähemale kraavi servale. Kükitasin, jälgisin, ootasin, jätkasin. Sealjuures jälgisin, kuhu astun, et liikumine oleks helitu. Seejärel kükitasin jällegi. Ootasin taas paar minutit, lugedes ilvese kehakeelt ning nihkusin taas lähemale. Kogu hiilimine õnnestus 100%, kordagi loomale ma vahele ei jäänud. Ühtegi krõpsu jalge alt ei kostnud. Siis kui ta vaikselt pilgu minu poole pööras, et vist oli midagi kuulda sealt poolt?!, olin ma juba liikumatult ja peidus. Niimoodi sai hiilitud ligi 5-6 minutit, kuni viimaks oli vahemaa selline, et loom suurelt kaadris. Adrenaliin oli laes! Tabasin end mõttelt, et enam lähemale ma hiilida ei riski. See oli juba väga magus distants – vahemaa ilvese ja minu vahel jäi alla 20 meetri. Sellelt kauguselt sain ma teda jälgida lähemale 10 minutit. See oli võimas elamus! Peagi tõusis ilves ning hakkas vaikselt eemale liikuma. Mina jäin paigale. Kuna distants oli juba nii suur, et ilves oli kohe-kohe käest libisemas ja suundumas metsa, otsustasin taaskord järele hiilida. Natuke sai veel peitusemängu mängitud ja ka mõned pildid tehtud. Ilves aga üha eemaldus ning püüdes talle järele jõuda, läksin natuke liiga uljalt peale – ühel hetkel vaatas ilves selja taga ning ma jäin talle vahele! Loom kiirendas väärikalt sammu ja kadus taaskord kraavi. Ootasin veel umbes 15 minutit, kuid ilvest ma enam ei näinud. 30 minutit hiljem kammisin juba heinamaad teiselt poolt seda metsa, kuid ilvest enam ei kohanud. Igaljuhul oli see üks võimas elamus ning pildilises osas (lähemalt tehtud võtted) tuleb veel omajagu kaadreid! ;)
Tags: European lynx, Felis lynx, Ilves, Lynx
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 10 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).