Mäletan hästi, kui ma selle linnu pilti esmakordselt raamatus nägin. Olin lummatud. Ja selline pesitseb veel meil!
Roohabekas on viibinud meie aladel sama kaua, kui mina. Nimelt kohati Eestis seda liiki esmakordselt just minu sünniaastal – 1978. aastal. Pärast seda on see kaunis värvuline siin oma leviala laiendanud. Tänasel päeval jääb haudepaaride arv vahemikku 200-2000 ning talviseks numbriks pakutakse 100-3000. Seda on minu arvates üsna vähe. Võrreldes näiteks punarinna (700 000-1,1M) või käblikuga (250 000-300 000).
See selleks. Pärast selle linnu pildi nägemist tekkis mul aga suur soov see tiivuline ka oma silmaga ära näha.
Nii asusingi teda otsima. Esmalt Hiiumaal, seigeldes Orjaku roomassiivi ääri pidi ning seejärel suundusin juba Läänemaale.
Seal ma neid ka kohtasin. Minu esimesed roohabekad olid aga rõngastamise eesmärgil ajutiselt vangistatud.
Pärast seda lasti nad muidugi vabadusse. Elamust see mulle aga ei pakkunud.
Mitmeid kuid hiljem olin aga taas neid otsimas. Otsimine oli edukas ning nii õnnestus leida roomassiivist juba vabalt
ning häirimatult toimetavad roohabekad. Vot see oli elamus!
Tags: Bearded Tit, Panurus biarmicus, Roohabekas
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 8 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).