Magavale metsloomale juba naljalt peale ei satu, sest uni pole kunagi nii sügav, et esimene kahtlusi tekitav heli neid üles ei ajaks. Vahest ning asjade kokkulangemisel võib aga vedada. See pilt on tehtud suurte külmade ajal, kui kraadiklaas näitas alla 20 kraadi. Olin hommikust saadik metsas tatsanud ning liikumas kodu poole. Päike oli juba loojumas, kui otsustasin veel viimast korda minna kohta, kus olin hommikul rebast näinud. Üllatus missugune, kui läbi binokli kiigates magav “krae” pilku köitis – ei suutnud uskuda oma silmi. Asusin vaikselt hiilima, mille tegi raskeks maapinda kattev jääkoorik, mis iga sammuga kraks ja kraks tegi. Olles juba laskekauguses lähenesin edasi roomates, kuni soovitud kaugus käes. Võtsin kaadri, mille peale rebane vaikselt pea tõstis, end püsti ajas, ringutas, nuuskis õhku ning otsustas paremaks võssa minna. Ootasin mõned minutid, kuni otsustasin samuti lahkuda. Päike oli selleks ajaks oma viimased kiired juba heitnud. Juurdlesin endamisi, miks rebane just selle koha uinakuks oli valinud – oli ta ju nii nähtaval – aga ju päike andis niipalju sooja, et tasus riski ära :)
Tags: Rebane, Red Fox, Vulpes vulpes
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Nii nunnu!