Taamal hakkas silma kõrrepõllul olev küngas. Tuul oli sellel päeval(loe: eile) võimsalt tugev, mis tõstis hiilimise edukust. “Küngas” oli ametis vesiselt põllult toidupoolise otsimisega. Aeg ajalt kuulatades ning ümbrust uurides. Paaril korral vaatasin, et nüüd on minek kah – tegelane uuris mitmel korral vesisel kõrrepõllul lamavat tompu ning tegi ähvardavaid samme. Tomp püsis liikumatuna, helituna. ~20min hiljem olin soovitud kaugusel ning sain metskitse toimetamisi lähedalt nautida.
Toitu otsides ning kõhtu täites liikus metskitseke aina lähemale ning nii lahutas meid vahepeal vaid paar meetrit. Kui märgadest riietest tingitud külm näpistanud ei oleks, oleksingi end vaatepilti nautima unustanud. Külm tegi aga liiga ning sundis lahkuma.
Mõtlesin, kuidas lahkuda nii, et metskits nüüd šokki ei saaks. Otsustasin et vilistan tasakesi – ei midagi. Kõnetasin kitsekest: “Tere kitseke”. Loom tõstis pea, vaatas ning otsustas teha paar hüpet eemale. Sealt mind siis uuesti uurima jäädes ning vaikselt eemaldudes. Kui meid lahutas juba ~80m tõusin lõpuks püsti ja lahkusin. Kitseke jäi mind pilguga saatma.
Tags: Metskits, Roe deer, Capreolus capreolus
lahe lugu :)
Ääh, ma kõngen alaväärsusse selliste piltide tõttu.
Pildid on tõesti väga vinged, eriti viimane, kus kitsel hein suus. Ma ka ükskord proovisin kitsedele vilistada. Täitsa kõvasti vilistasin, aga need ainult vaatasid korra. Võibolla saaks vaikse vile varjus kitsedele lähedale hiilida:D
Hästi meeleolukas nägu on kitsel. Kuule, Remo, sa tee metssigadest ka pilti, kui need, kärsad maas, tuhnivad.
Võrratud pildid! Nagu üks eelnev postitaja – ka mind närib kadeduseuss… :))
Väga vahva seeria
see esimene pilt küngas-tagumikust on väga klid xD>loom on omas elemendis ja süvenenud o m a tegemistesse. vat, mis minu jaoks juurde annab