Vaatasin eile kahe põllu vahel olevat kivikuhja ja esimene mõte oli – nirk!?
Olin sealt varemgi möödunud, kuid täna oli selline imelik tunne. Silmitsesin kohe pikemalt, enne kui edasi läksin. Ei mingit nirki. Eks selliseid nägemissoove käib ikka aeg-ajalt mu peast läbi. Üllataval kombel mõned neist isegi täituvad.
Olin juba edasi läinud, kui tundsin, et pean veel kord tagasi vaatama. Jäin seisma ja vaatasingi. Ja tohoh, märkasin kuidas sellest kivikuhjast kümnekonna meetri kaugusel rägastikus miskit valget vilksatas! Muidugi oli see nirk! :)
Tags: Nirk, Least weasel, Mustela nivalis
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Täiesti hämmastav! Kuidas sa ta pildile said? Ta on ju nii väike ja väle. Ta ei oodanud ju sind lihtsalt, et Remo oota nüüd ja pildista mind ka :)
Olen juba ammu aru saanud, et Remol on üleloomulikud võimed: tahab – tellib nirgi, tahab jänest, saab jänese jne. See väike valge loomake pildil vaatab just sellise näoga: kutsusid mind, kuidas ma saan sulle kasulik olla.
L
Eks selliseid nägemissoove käib ikka aeg-ajalt mu peast läbi. Üllataval kombel mõned neist isegi täituvad.
mhmhh, vahva igastahes :)
Tunnen nirgile kaasa,talvekasukas seljas,aga lund ei ole.
Mõjub atraktiivselt mustjas-pruunis ümbruses.
Süda hakkab kohe kiiremini lööma, kui mõned nägemissoovid täituvad, kuidas sinuga Remo on?
Väga vahva tegelane, kahju ainult et varjevärvus praegusel lumevaesel ajal pinnuks tagaküljes on nirgi jaoks.
Uskumatu kuidas need loomad mulle meeldivad… võta või koju kaasa kui nad vaid metsikud poleks:(
“Vaatasin eile kahe põllu vahel olevat kivikuhjast välja ja esimene mõte oli – Remo!? Olin sealt varemgi välja vaadanud, kuid täna oli selline imelik tunne. Silmitsesin kohe pikemalt, enne kui edasi läksin. Ei mingit Remot.
Olin juba edasi läinud, kui tundsin, et pean veel kord tagasi vaatama. Jäin seisma ja vaatasingi. Ja tohoh, märkasin kuidas sellest kivikuhjast kümnekonna meetri kaugusel rägastikus miskit tumedatvilksatas! Muidugi oli see Remo!”
Nirgi perspektiiv :)
just sellise üllatunud-uudistava “oi, näe, ongi Remo!” näoga tore nirk :)
missugune nunnnu!!!
Olen näinud, kuidas pihutäis nirgipoegi poole sekundiga päikese käest kännu juurikate vahele kadus. Läbisegi, trügides. Mul ei jõudnud suugi lahti minna, mis veel siis fotokast…
ooiiiii, ta on nii armas! sellise võtaks endale kohe lemmikloomaks!:)
ooiiiii, ta on nii armas! sellise võtaks endale kohe lemmikloomaks!:)
:D @ Marre
Jaa, paneb ikka südame kiiremini põksuma! :)
Kärplased on ühed mu vaieldamatud lemmikud. Kahju vaid, et need kohtumised alati nii üürikesed on. Vilski ja ongi läbi. Hea, et fotolt plehku ei pane :)
Enno, see võis alles võimas vaatepilt olla! Mulle meenuvad sellega rebasekutsikad, kes kah üheskoos urgu pagesid ja hetkeks suudmesse kinni jäid :D
Marre kommentaari peale meenub mulle, et ühel päeval (ja mul küll ei tulnud pähegi sellist mõtet, et – Remo! :D) ma nägin küll Remot. Ja ma ilmselt vaatasin kah korraks sama üllatunud-uudistava pilguga nagu see nirk siin :D (aga üldiselt ma üritasin mitte jõllitada :D).
Aga ilma naljatlemata – see pilt meeldib mulle väga-väga.
Vaene nirk, neil praegu raske, kuna lund pole aga talvekarv juba olemas
Aga pilt on hea – ja muide nad pole üldsegi nii metsikud(välja arvatud nugis ja tuhkur siis meie kärplastest), veel paar sajandit tagasi peeti osades taludes teda hiirekarjasena(kärpi ja nirki)