Ööd on siin kohati … värvilised!

Virmaliste ootuses ei möödu mul ühtegi õhtut, kus ma rutiinselt taevast vaatamas ei käiks.
Reede õhtul oli taevas kella kümneks ootamatult selgeks läinud, mille märgiks sirasid taevas tähed ning helendas poolik kuu.
Suundusin koheselt välja, pimedasse kohta, et heita pilk põhja poole ning … midagi justkui paistis.
Vaatasin veel hetke ning seal see oligi – korralik ja ilmatuma suur virmaliste kaar.
Tuleb tunnistada, et selle nägemine võttis mul käed kergelt värisema, sest kartsin, et jään sellest
kõigest taas ilma. Mul oli veel hästi meeles augustikuu, kui samamoodi taevast virmalised leidsin.
Tollal olin 20 minutit hiljem juba sobivas kohas pildistamas, kuid … virmaliste võim oli juba lahtunud ning piltidele jäi vaid kesine jälg.

Sellel korral mul vedas. Siiski esines ka halbu üllatusi. Näiteks pärast esimesi viit-kuut pilti kustus fotoaparaadi aku.
Sellest polnud aga midagi, sest taskus oli mul ka teine, täis laetud aku. Vähemalt nii ma arvasin. Paraku ei olnud ma seda teist
akut ligi 2 nädalat kasutanud ning möödunud nädalate külm oli pika peale ka selle aku jõudluse kustutanud.
Seal ma siis mõtetes kirusin, et sain küll virmalised, aga vot pilti teha ei saa.
Siiski, pannes aku vaid võtte ajaks kaamerasse, suutsin ma selle öö jooksul kümmekond pilti ikka teha.

Kella kahe ajal olid virmalised kõige aktiivsemad. Näha võis korralikku lainetust, helki ja kiirgust.
See oli vaatemäng, mida vaadates vajus suu vaikselt lahti. Imeline!
Selleks ajaks oli mul akust juba ammu kõik välja pigistatud ning otsustasin,
et sõidan ära koju ning laen seal pool tundi akusid, et vast õnnestub pildistamist veel jätkata.
Poole nelja paiku taas välja suundudes oli virmalistest järel vaid õrn kuma ning pool tundi hiljem
puudutas mu pea juba patja. See oli üks tore ning meeldejääv öö.

Tags: Northern Lights, Aurora borealis, Virmalised