Läksin ühel õhtul rebaseid passima. Kohale jõudes märkasin neid juba kaugelt – tegelased askeldasid metsa serval.
Otsustasin läheneda ringiga ja jääda passima heinamaa serva. Aeg-ajalt satub mõni rebastest ka sinna
ja selle peale ma lootma jäingi. Seal oli lootust puhtaks kaadriks ja sinna langes ka viimane, see eriti magus õhtuvalgus.
Olin just pärale jõudnud ning valimas kohta, kuhu end pikali visata. Ootamatult märkasin aga rebasenoorukit,
kes nina maas, metsast väljus. Ta oli aga kohe siin samas, mitte seal tavapärases kohas, mis jäi siit ligi 60m kaugusele.
Nüüd ei olnud mul enam palju aega. Vajusin vaikselt pikali ning jäin ootele. Rebasekutsikas askeldas nina maas.
Kaugus oli selline, et tegelane mulle tervenisti kaadrisse ära ei mahtunud. Läbi pildiotsija nägin hetkeks ilusat portreed,
kuid otsustasin päästikule mitte vajutada – rebane oli liiga lähedal. Ootasin paremat hetke, kuni see ka saabus.
Kaamera klõpsatuste peale tõstis rebasenooruk pea ning vaatas otse kaadrisse. Kuulnud ära kahtlased klõpsatused pidas
ta targemaks taas metsa minna. Jäin veel vaikselt lebama, kuni nägin teda väljumas juba seal, kus ka teised olid.
Magus valgus oli juba kustunud ning aeg oli ka minul minna. Eemaldusin vaikselt ning sõitsin ära koju. Oli taas üks tore õhtu.

Tags: Rebane, Red Fox, Vulpes vulpes