Kohe päev pärast Islandilt saabumist kibelesin välja, et vaadata üle eelmisel aastal leitud rebaste koht.
See paik meeldis mulle kohe väga, sest seal olid head tingimused keskkonnafotode tegemiseks.
Pärast esimest käiku olin aga natuke pettunud… Paistis, et rebased seal tänavu ei pesitse.
Tegin mõni aeg hiljem sinna ka teise külastuse ning kividel keksis kivitäks.
Kuna oli pesitsusaeg, siis järeldasin, et arvatavasti on linnul seal kusagil ka pesa.
Selge pilt, sellisel juhul ei ole seal kohe kindlasti rebaseid.
Nii ma siis uusi kohti otsima asusingi, kuni leidsin heinapalli rebased…
Möödunud nädalal läksin aga taas sinna eelmise aasta kohta, lootuses sellel korral kohata hoopis metskitsi.
Üllatus oli aga suur, kui märkasin kivihunnikute vahel sebimas punakaid tegelasi. Ai-ai! Tundsin, et
mulle oli tehtud tünga! :) Ikkagi pesitsesid rebased seal ka tänavu!
Istusin vaikselt maha ning jälgisin neid eemalt. Mänguhoos, üksteist taga ajades joosti peagi põllule,
kus järgnes vaatemänguline mürgel. Üsna varsti kukkus ka päike ning oli aeg koju minna.
Järgmisel aastal tean olla juba tähelepanelikum! ;)
Tags: Rebane, Vulpes vulpes, rex fox
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Väga armsad! Ise ei ole vist kunagi rebasekutsikaid oma ihusilmaga näinud, millest on tõeliselt kahju. Küll aga juhtusin nägema suvel ühte vana rääbakat rebast, kes oli tulnud maja juurde toitu otsima – saba ja tagupool olid karvadest paljad ja ise nii kõhn nagu vangilaagrist pääsenud… jube kurb oli vaadata. :(
Järjekordselt väga lahe pilt!
Olen küll harjunud Tallinna äärelinnades nägema rebaseid inimasustuse keskel, kuid sel aastal sain keset ööd jaole pildile, kus napilt mõne päeva eest esimest korda urust väljunud tegelased neljakesi mängisid keset Kärdla linna. Ja see rääbakas ema, kes nende autotulede vihust ära ajamisega vaeva nägi, tekitas suure hulga sümpaatiat… Nii ma siis seisin 5-6 minutit, enne, kui tee eest ära klaariti…