Unustasin end ühel õhtul vaatama puid, mis olid värvitud loojuva päikese poolt. See oli ilus hetk. Värvid puutüvedel olid pidevas muutumises.
Näha oli, et kunstnik alles otsib veel seda õiget värvigammat. Pilti ei taibanud ma sellel hetkel teha. Olin vaatemängust lummatud.
Viimaks ärkasin, tehes paar fotoklõpsu, kuid seejärel unustasin end taas. Viimaks värvid tuhmusid ning töö jäi pooleli…
Juba järgmisel hommikul oli väsimatu kunstnik taas platsis, värvides puid nüüd juba teiselt küljelt. Oh seda mängu ja ilu.
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
meekarva männitüved loojuva päikese kullas on aastaid olnud mu lemmikvaatepilt…
interesting…..
seelikukangas :)
Mul oli hea meel seda lugeda. Juba mõnda aega on mulle tundunud, eriti reisidel, et inimesed muudkui pildistavad ja EI VAATA enam midagi. Ja kui juba fotograaf ennast vaatama unustab, on ilmselt tegemist erakordse elamusega.
Mulle seostus see pilt miskipärast oreliga:)
Ja muidu ka suur tänu kõikide piltide eest, teevad olemise kohe helgemaks.
Tõepoolest, nagu rahvariideseelik. Imekena.
I like this one – would look really good on a wall!!
siin võib rääkida juba ka looduses esinevate toonide arvust ning palju inimene suudab eristada, palju kaamera suutis mõista?