Kui talvisel ajal on rebastel seljas olev kasukas imekena – puhas, hoolitsetud, kohev, särav ja läikiv, siis praegusel ajal enam mitte.
Välimus on hetkel teisejärguline, sest rebaseema on 100% pühendunud oma järglaste üleskasvatamisele. Enamus ajast kulub tal toidu hankimisele.
Vaadates nüüd aga selle rebase välimust, siis minu arvates on selles stiili. Üsna moekas “lõige” on :)
Siinsel pildil on hetk, kus rebaseema pühendas natukene aega iseendale. Jalutas vaikselt metsa all, tegi tasakaaluharjutusi langenud puutüvel ning nautis lihtsalt omaette olemist. Peale esimesi katikuklõpse piidles ta mind pikalt, kuid jalutas siis vaikselt eemale, nagu mind ei olekski. Seda tegin ka mina. Sellised sõbralikud kohtumised on meeliülendavad.
PS Praegu on aeg, kus mõned pildid (nagu ka see siin) tulevad kätte sõna otseses mõttes vere hinnaga. Passimist on palju ning sääsetõrjet kasutada ei saa, sest siis ei oleks varitsemisest enam tolku. Õhk on enamasti paks minu ümber tiirlevatest, näljastest sääskedest. Neid on sadu. Olemine on kohati piinarikas, kuid see käib praegusel aastaajal ameti juurde.
Tags: Rebane, Red Fox, Vulpes vulpes
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 18 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Väga moeka lõikega proua!
Working hard to keep her babies fed!! She is still beautiful!
Exactly! :)
nii su pildid kui ka tekstid on samuti meeliülendavad. ausalt. aitäh!
Kas prouhenil pole mitte kärntõbi kallal? Saba on justkui pisut niru võitu…
See rebane on minuarust pigem kärtõves. Tagumid on ka ära kraabitud. Rebane võib suvel rääbakas natuke olla küll, aga sabale jäävad karvad ikka alles. Ja ameerikas ma olen paar korda tellinud sellist sääsetõrjavahendit, mis on nn. 2 in 1. Sääsetõrje ja lõhnablokaator koos.
Jah, “Saara-Raas om viart midalit!” Ei tõsiselt, taluda puhta kunsti ja elamuse nimel neid jäledaid sääserajakaid, see vääriks tõesti lausa Lenini ja Tööpunalipu ordenit ja “lipuheiskamist üle terve Soolavarese!”
Aga moekast peleriinist hoolimata tundub ka mulle, et sel rebasel on/oli kärntõbi. Sest nagu Valmar ütles – saba jääb ikka karvaseks (kuigi hõredaks) ja sedasi “pöetud” karvikut kintsu peal ikka ka suvel ei ole, ikka on pikemaid karvu peal. Aga tundub, et proua taastub, niiet loodame kõikse parembat :D :D :D
Ma arvasin, et olen ainuke sääsemagnet – ei saa rahulikult paigalgi püsida, kuigi pusa seljas ja kapuutski peas, ikka ronivad sindrid näkku. Samas kõrval on teised lühikeste varrukatega ja ei vehi ega kurda..
Saba oli ainuke kehaosa, mis mulle endalegi selle rebase juures kahtlane tundus. Mõtlesin ka kärntõve peale, kuid karvavabu laike sellel rebasel polnud. Ise arvan, et ta on kärntõbe põdenud, kuid sellest ilusasti taastunud. Ka pojad olid tal ilusad vinks-vonks.
PS Valmar – sabal ju ongi karvad alles.
Nojah, need mis alles on, on tegelikult aluskrvad, sellised lühikesed ja pehmed ja peenikesed. Pikk pealiskarv on lännu ja sama on märgata tagumikul. Ma pigem kahtlustan, et haigus on hoopis kujunemisjärgus, sest loomaarstid väidavad, et ilma ravita see ei taandu.
Aga sääskede vastu on selline asi “Scent Eliminator & Insect Repellent”, tootja Wally Dallenbach Products.