Viimastel päevadel olen veetnud õhtuid kõrvukrätse oodates ja neid jälgides. Mälukaardile on talletunud üle paarisaja pildi, kuid samas pole seal nagu midagi erilist, mida laiema vaatajaskonna ette võiks tuua… Kõrvukrätsudest lennukaadrite tegemine on paras väljakutse nii tehnikale kui fotograafile. Lind ise on üsna väike (hakist vaid natuke suurem), kuid vähemalt tiivasiruulatust tal jagub. Kõrvukrätsu jahilend on üsna kaootiline ning hea lennukaadri tabamiseks peaks vahemaa linnu ja minu vahel jääma alla 15 meetri. Sellisele kaugusele satub lind aga harva või kui satubki, on ta kas eemalduva nurgaga või liugleb mööda nagu rakett. Juhul, kui taban teravusalaga linnu tiiba või tiiva keskosa, on silmnägu udune ja pilt läheb kustutamisele. Teravusala peab olema paigas sentimeetri täpsusega! Seega õnne läheb vaja seal omajagu.
Eile õhtul sain viimaks tabatud ühe hetke, mis mu suunurgad üles kergitas! Kõrvukrätsu pealelend viimases valguses, varjus oleva metsa taustal. Kena poos, kaugus alla 15 meetri. Terav! Jess! :)
—
Yesterday evening was rewarding! After the kingfishers I went to my Long-eared owl place. Another 3 hours of waiting for them to show up. I was hoping I might catch something. Flight shots, up close & personal, are challenging. Long-eared owl is in same size as jackdaw, but has longer wings. They are flying low and erratically as they hunt. For good close-up flying shot I need bird as close as 10-15meters. In previous days I didn’t get anything I would like to share… but now, finally, I got one picture! :)
Tags: Kõrvukräts, Long-eared Owl, Asio otus
Näeb välja täpselt nagu mingi karvane ööliblikas – suru :)