Äratuskell oli mul sellel hommikul pandud kella viieks, kuid selle abi ma ei vajanudki. Kerge ärevus ja põnevus eelseisva hommiku osas oli
teinud oma töö – ärkasin kellata. Mul oli plaan minna varahommikusele metsatiirule ja sellel hommikul lootsin kohata just karu! Kuidagi
tunne oli selline, et vot nüüd on küll õige aeg! Eks oma osa oli muidugi ka sellel, et viimastel nädalatel olid mõned kolleegidki kohanud
karu. Ja kui karu ei näe (tõenäoliselt!) siis põtra võiks ju ikka näha?! :)
Läks aga nii, et just sellel hommikul otsustasin metsatiirul olles läbi põigata kohast, mida ma seal piirkonnas olles alati ei väisa.
Seal olles jäi mu pilk pidama kauguses oleval puunotil. Ma olen seal ikka sadu kordi käinud, kuid see puunott näis olevat uus, sest muidu
oleksin seda kahtlustanud juba varem. Mõtlesin, et kui see puunott nüüd maha kukub, siis see on karu! Hoidsin pilgu peal ning liikusin
lähemale. Ühel hetkel puunott langes! Karu! Ohohoho! :)
Võimas emotsioon oli saadud! Karu ei jäänud aga vaatepilti nautima ning kadus kiirelt mu vaateväljast. Proovisin aimata ette karu
liikumist, kuhu ta võiks suunduda ja sõitsin siis paar metsakvartalit ette. Läksin vaikselt metsa jalutama, ikka sinna poole, kus arvasin,
et oleks ka lootust taaskohtumiseks. Umbes viis minutit olin saanud jalutada, kui vaatan – tumepruun kogu väljus metsast! Seesama karu!
Seega 9 minutit hiljem kohtusime taas! Sellel korral avastasin mina karu ennem ja niimoodi õnnestus mul tema jaoks märkamata jäädagi.
Hiilisin talle aga vaikselt üha lähemale ja jälgisin, kuidas ta omi asju ajas. Lootsin, et ta keeraks ümber ja hakkaks lähenema minu
suunas, aga … sain imetleda kümmekond minutit vaid tema tagumenti. See oli mul juba üsna suurelt kaadris, kuid pilti ma sellest tegema
ei hakanud – kartsin, et katikuklõps reedab mind. Ootan paremat hetke! Päike kuldas ilusti metsasihti – pööra nüüd vaid ümber! Karuott
otsustas aga siseneda tihedasse kuusemetsa. Just see hetk avanesid taevaluugid ning hakkas sadama lund! Väga erilist lund! See oli imeline ja
muidugi veel imelisem oleks olnud pildistada sellises lumesajus karu. Aga ega kõike ka ei saa! :) Jalutasin veel natuke üle tunnikese
metsas ja nautisin kevadist loodust. See hommik oli super!
Tags: Pruunkaru, Ursus arctos, Brown Bear
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 19 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).