Eile kella kaheksaks õhtul olin väljas olles vihma tõttu juba täiesti läbi vettinud. Vihma oli kallanud lakkamatult juba kella kahest saadik. Otsustasin, et kuna valgust pole ja väga külm on ka, siis oleks aeg koju minna. Viimaks metsast auto juurde jõudes proovisin läbimärgi sõrmikuid käest saada – oli see alles katsumus! Tõstsin fototehnika autosse, kuid siis jäi mu pilk pidama kaugusesse, sest mulle tundus, et midagi uut oleks justkui sinna vahepeal tekkinud. Vihma kallas jätkuvalt ja nähtavus oli kehva. Võtsin binokli välja ning otsustasin kontrollida. Ehk on see üksik metskits või hoopis metssiga?! Vaatasin läbi binokli ning ikka päris hästi ei saanud aru, kellega on tegu. Hiljem mõõtsin kaardilt, et vaadeldav objekt oli ~850m kaugusel. Tugeva saju tõttu oli vaade aga hägustatud, kuid siis ühel hetkel sain aru, et see suur kogu ja iseloomulik kulgemine, see peab olema karu! Aiai! Milline väljakutse, proovilepanek! Olin ju otsustanud lahkuda, kuna vihm oli teinud oma töö ja eelnevate tundude füüsiline pingutus andis samuti tunda. Nüüd ei saanud aga olla teist mõtetki. Uuesti tehnika välja ja valmis. Tuli minna! Tuli minna karu jahtima! Seis näis lubav, oli ju karu suunaga liikumas minu poole. Hiili vaid lähedale ja jää ootele, kuna karu loodetavasti ise sobivale pildikaugusele jõuab. Nii aga ei läinud. Olin saanud napid paarkümmend sammu astuda, kui karu oli kadunud. Mis seal ikka, küll ta uuesti välja tuleb. Liikusin vaikselt üha lähemale kohale, kus viimati karu nägin. Mu meeled olid erksad ning ootasin, et kohe-kohe ma näen või kuulen teda. Olin selleks ajaks läbinud hiilides 750m. Aga ei miskit! Olin juba leppimas olukorraga, et sellel korral siis nii. Otsustasin siiski, piirkonda teades ja tundes, et liigun kuni ühe teise suure sihini – võibolla võttis see karu suuna just sinna. Viimaks sattusin karu jälgedele ja hiilides vaikselt selle teise sihini, märkangi, et oi – ongi karu seal! Aga kaugel! Oma 300m. Näen siiski, et tegu on ühe suure-suure jurakaga. Nüüd on aga karu suund minust eemale. Näen vaid äärmiselt suurt tagumikku minust eemaldumas. Karu taarub vahepeal justkui jalad harkis. Väga suur loom!
Tuule suund on aga soodne, keerutab küll, kuid vahemaa karuga selline, et minust tal aimu ei ole. Otsustan tõsta kiirust ja püüan nüüd vahemaad tublisti vähendada. Süda taob, adrenaliinipurse on korralik. Nutikell näitab hiljem, et mõõtis sellel ajal 126 l/m.
Tempo on paras ning vahemaa üha väheneb, aegajalt kükitan maha ja võtan võttenurga madalaks, sest arvan, et karu keerab end profiili. Aga ei, näen vaid tema suurt tagumikku. Ühel hetkel on vahemaa juba selline, et tundub natuke imelik sellisel suurel niimoodi järel käia. Teen vahepeal veel oma kümmekond kükki, kuna eeldan, et tekib pildistamise võimalus, aga ei. Vaid tagumik. Mõtlen, et kas ma üldse saan pilti, kus karu oleks profiilis?! Viimaks on vahemaa nii väike ja tuul keerutab korralikult, et see peab juhtuma – mu lõhn peab jõudma karuni. Ja jõuabki! Karu jääb seisma ja keerab end ilusti profiili! Kaamera pildiotsija on aga täiesti udune – seega esimesed pildid teen vaid aimates, et teravus sai paika. Puhastan kiirelt pildiotsija ja pildistan edasi. See on vist küll suurim karu, keda olen näinud! Selleks ajaks olin karul kiires, kuid ettevaatlikus tempos järel kõndinud juba 1,2 kilomeetrit. Olin väsinud, ja ka karu otsustas, et ei tema mind viitsi neljal jalal seistes piidelda ja istus maha! Nii me siis jälgisime üksteist. Kohe nii pikalt, et jõudsin sellest teha ka videoklipi, mida kunagi hiljem näitan. Karu nuhutas korralikult õhku ja sai aru, et asi ei ole õige – parem karta, kui kahetseda! Nii ta igaks juhuks metsa suunduski. Ootasin veel mõned minutid ja lahkusin nüüd ka ise. Teekond tagasi auto juurde oli üle 2 kilomeetri pikk. Voh, vot see oli äge punkt päevale! :)

Tags: Pruunkaru, Ursus arctos, Brown Bear