Lapimaa, Põhja-Soome. Finnish Lapland, Northern Finland.
Selja taga oli juba mitu pildisessiooni. Viimane, kell pool 9 õhtul aset leidnud pildistamine pimedas sai tehtud eesmärgiga jäädvustada virmalisi. Pildile jäi aga üsna kesine virmaliste kuma. See ei olnud see mäng, mida loodetud sai. Pärast täpselt tund aega müstiliste kujude vahel seiklemist ja motiivide otsimist, sai võetud suund tagasi pisikesse majja, mis kõige selle keskel asus. Jätsin fototehnika õue külma kätte, eemaldades vaid aku. Küpsetasime õues lõkkel sõpradega mõned vorstid ning seadsime end majja sisse. Olud olid askeetlikud ning ruumi nappis. Magamiskohti puulavatsitel külg-külje kõrval kuus, meid oli aga kokku seitse ning hiljem kaheksa. Neli eestlast, kolm soomlast. Magati põrandalgi. Voolu mõistagi polnud ning majas tuli valvata ka tuld, et külm eemal hoida. Väsimusest langenud kaaslased hakkasid peagi müristama, nagu oleks väljas äike. Ennetavalt olin kaasa võtnud kõrvatropid, et natukenegi magada saaks. Uni saabus ruttu. Järgmine hetk ärkasin unesegasena, kus sõber helendava telefoniga mu nägu valgustas. Pilt selgines ning helendavale telefoniekraanile joonistus motiiv virmalistest. Nägin, et sõber seletab midagi, aga ma ju ei kuulnud. Sain aru, et väljas on tugevamad virmalised. Vaatasin uuesti tema pilti, võideldes samal ajal suure väsimusega. Olin ju veel poolunes. Väsimus sai ikkagi võitu ja ütlesin, las olla. Andes mõista, et mina ei lähe pildistama. See jäi mind aga painama – minna või mitte minna? Selleks me ju siia tulnud olimegi. Peaegi olime kõik riides ja valmis. Vaatasin kella, see oli saamas pool kaks öösel. Läksime välja. Väljas oli külm. Väsimus takkaotsa. Ajasin lumeräästad jalga ning suundusin tagasi mäele, tuttavate lumekujude vahele. Tõepoolest, virmaliste mäng oli nüüd juba tunduvalt uhkem. Nüüd sai seal seigeldud juba poolteist tundi. Oli vinge öö. Kell kolm öösel tegin viimase pildi ja suundusin tagasi majja. Järgmine äratus oli juba nelja tunni pärast. Taaskord võitlesin väsimusega – kas minna päikesetõusu pildistama või mitte. Väsimus ütles, et EI! Maga, puhka! Aga … muidugi ma läksin. Me kõik läksime. Ja see oli muidugi ainuõige otsus!