Laupäeval tegin perega väikese tiiru looduses. See kujunes 100km pikkuseks. Ühte järjekordsesse oma paika jõudes mainisin, et siin võib kohata nirki. Haarasin kaasa vaid binokli, jättes oma “rasketehnika” taaskord autosse. Plaan oli teha seal vaid väike, kümne minutiline jalutuskäik, kus kogu aja oleks auto nähtaval olnud. Muidu ma niimoodi tehnikat ikka autosse ei jäta. Viiekesi liikudes ma aga lähivaatlustele ja pildistamisele väga ei panusta. Liikudes vanema tütrega kümmekond meetrit eespool, märkasime aga ühtäkki kedagi vilksatamas – see oli nirk! Seejärel nägime loomakest uuesti ja nüüd juba ilusti. Hindasin pildiolusid ja nähtut – no muidugi – siis kui kaamerat kaasas pole, siis avaneb võimalus ideaalseks pildiks! Ütlesin tütrele “jää paigale ja ära teda silmist lase!” ning hiilisin vaikselt eemale, et siis teha üks elu kiirem 140m sööst auto juurde. Haarasin kaamera ja kibekiirelt tagasi. Pingutus võttis võhmale ja vere maitse oli suus. Kas jõudsin? Tütar vastas, et loomake uudistas pikalt aga nüüd pole ta teda enam näinud… No muidugi, tüüpiline! :)
Siiski-siiski, ootamine kandis vilja ning nägime kogu perega seda imearmast loomakest veel mitmel korral. Nirk on äärmiselt vilgas ning tegutseb peamiselt öösiti. Minu teed selle loomakesega ei ristu väga tihti, sestap olen äärmiselt rõõmus, kui meil õnnestub kohtuda.

Tags: Nirk, Least weasel, Mustela nivalis