Olin terve päeva teinud kodus arvuti taga tööd ning tundus, et ka täna ei jõua ma välja. Siiski, vaadates kella ning heites pilgu õue otsustasin, et teen ikka ühe pooleteisetunnise tiiru. Autot ei tahtnud ma sellel puhul kasutada, sest eks teadupärast kütus ju ka maksab. Otsustasin minna jala. Poolel teel metsa tuli mulle vastu naabrimees ja küsis muhelevalt: “Keda ma siis täna pildistama lähen?”. Vastasin, et ega ei teagi, vaatan, mida loodus pakub ja kes end näole annab. Suundsin metsa ja metsalt luhale. Valgus oli loojangueelselt kuldne. Vajusin mõtetesse ja lihtsalt nautisin hetke. Ootamatult märkasin, et mingi suurem lind lendab otse minu suunas! See oli patrull-lendu tegev emane välja-loorkull. Reageerisin kiiresti ning saingi mõned pildid tehtud, enne kui kull suunda muutis. Olin õnnelik saadud piltide üle ja jäin ootama. Äkki jõuab ta veelkord piisavalt lähedale? Seistes oma paarkümmend minutit luha servas, tundsin, et aitab kah. Aga kuhu mujale ikka veel minna? Loojang on just siin ja praegu.
Talviti olen siin ikka mõnda metskitse kohanud. Taimestik luhal ulatus mulle aga rinnuni ning ükski metskits siit välja ei oleks paistnud. Mõtlesin naljatledes, et vot kaelkirjak paistaks siit küll välja … või põder! Aga põtra nägin ma siin viimati neli või viis aastat tagasi.
Jätkuvalt luhaservas passides ja tundes, et see ei ole veel kõik, kuulsin äkki jõe äärest sulpsatust. Mõtlesin, et eks see ole kobras. Jõudsin selle juhtumi juba unustada, kui märkasin ühtäkki luhal põtra silkamas! Ohh! Vot see oli üllatus! Võib öelda, et üks väike soov läks täide ;)
Sulpsatuse näol oli tegu hoopiski jõge ületava põdraga. Nüüd suundus ta aga kindlal sammul metsa poole. Otsustasin teda kõnetada, lootuses, et ta peatub ja saan ka mõne pildi. Põder seisatuski ja suunas oma kõrvad minu poole, püüdmaks kinni iga viimasegi heli. Kaamera katikuplõksud tekitasid temas uudishimu ja eks ta kuulis ju eelnevalt ka midagi tuttavlikku. Häält, mida teevad tema liigikaaslased. Ühel hetkel võttiski põder suuna otse minule. Tuli ja tuli, paras hoog sees. Jõudsin juba mõelda, et oot-oot! Jookseb mu veel pikali, kuid viimasel hetkel ta siiski peatus. Nüüd lahutas meid vaid napp 10 meetrit. Kaadrisse mahtus vaid pea ja sarved. Põdra põsk oli päikese poolt kullatud. Vaatepilt oli ilus. Vaatasime üksteisega mõned minutid tõtt, kuni põder otsustas jätkata teed metsa poole. Läinud eemale, seisatas ta taas. Otsustasin nüüd ka ise liikvele minna. Suundusin kiirel sammul, kükalkõnnis metsa poole, lootes et saan mälestuseks veel ühe ja viimase pildi. Pildi, mille teen vahetult enne metsa, kullatud kõrretuttide seest. Olingi päral ning ajasin end tasakesi püsti. Põder oli tardunud paigale ja jälgis mind kui imelooma. Sain meelel mõlkunud pildi tehtud ning jätsin põdraga hüvasti. Viimane suunduski nüüd ära metsa. Mina jäin aga veel kümnekonnaks minutiks paigale. Kuulsin veel jäälindu ja nägin viimast korda loorkulli.
Tags: Alces alces, Põder, Moose
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 19 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Mis nii viga kui põdraga sama keelt räägite :) Ma korra proovisin eesti keeles ja kuigi ütlesin, et palun, ära enam lähemale tule, tuli ta ikka edasi. Lõpuks läksin ise põõsa taha peitu. Võimsad loomad on nad ikka küll ja siin pildil ilusas värvilises keskkonnas ka. Selliseid taustalugusid võiks tihedamini olla ;)
Sellised kohtumised on tõesti kulda väärt ja jäävad pikaks ajaks meelde!
Kena jutt ja kena priske noorsand :D
Väga mõnus lugu! Ja muidugi pilt ka.
Mitte et see, Remo, sinu kohta käiks aga pildi saamislugu lugedes meenus tahes tahtmata ühe Eesti loodusfotograafi humoorikas ütlemine algajatele loodusepildistajatele tehtud looma pildistamise koolituselt: “Kui sa päris täpselt ei tea, mis sa teed, siis septembris ei tasu põdrapulli välja kutsumiseks luha servas põdralehma kutsehüüdu järgi teha. Võib juhtuda, et pull tulebki aga peab SIND kas partneriks või rivaaliks.
Mõlemad on kehvad variandid.” :-)