Läksin eile vaatama, kuidas kodukakkude käpad käivad. Isaslind istub enamasti puuõõnsusel ja seirab ümbrust, emaslind peaks praegusel hetkel soojendama poegi. Jõudes lähemale kakkude territooriumile, märkasin pahandavaid rasvatihaseid. Asusin kohe uurima, et kas ehk isaslind on kusagil siinsamas? Ei näinud aga miskit ja mõtlesin, et ehk pahandatakse minu peale. Rasvatihased olid minust vaid kümnekonna sammu kaugusel. Liikusin vaikselt edasi, jälgides teraselt ümbrust, kuni ühel hetkel võpatasin! Kodukakk, kasetüve kõrval, pulksirgena ning minust vaid viie meetri kaugusel! Teadsin, et kui seisma jään, tõuseb lind koheselt lendu. Mängisin kaasa, et ma teda ei näe ja kõndisin eemale ära. Uue ringiga tagasi tulles olin vahepeal valmis mõelnud, kus seisatada, et pilt ära teha. Niisamuti möödusin nüüd palju kaugemalt, sest puhast portreed, kus lind äärest-ääreni kaadris, ma ei soovinud.
Esimesed pildid tehtud, jätkasin liikumist ja mõtlesin teha mõned fotod veelgi kaugemalt, et kaasata rohkem keskkonda. Seisatasin uuesti, et pilti teha, kuid ei jõudnud veel kaameratki tõsta, kui ühtäkki lähenes kakule selja tagant suure kisaga pasknä4r, mille peale kakuke lendu läks. Kirusin pasknääri, et ta kaku lendu ajas. Kakk suundus aga oma kalliks saanud puuõõnsusesse.
Tags: Kodukakk, Tawny Owl, Strix aluco
Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 19 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).
Väga muhe pilt ja jutt. Endalgi õnnestus kodukakku üle pika aja taaskord näha. Küll kaugelt, aga siiski. Loodetavasti tähendab see seda, et liigil läheb Eestis hästi.